Rahvusarhiivi uus hoone
Arhitektid:
Ingrid Aasoja, Aleksandr Zverev
Võistlustöö: 2013
Arhiiv on raamatukogu ja muuseumi kõrval üks peamisi mäluasutusi, mis läbi füüsiliste, kuid 21. sajandil ka juba digitaalsete, objektide kogumise, säilitamise ja kättesaadavaks tegemise tagab ühe rahvuskultuuri edasikestmise ja jätkusuutlikkuse. Arhiivi puhul lisandub veel dokumentidega seonduv legitiimsuse aspekt, mis on oluline riikliku ja laiemalt ühiskondliku järjepidevuse seisukohalt. Uues rahvusarhiivi hoones on moodsa arhitektuuriga majja koondatud kõik ühe kaasaegse arhiivi toimimiseks vajalikud funktsioonid: arhivaalide kogumine, säilitamine, korrastamine, restaureerimine, digiteerimine, lihtne ligipääs ja kvaliteetsed uurimistingimused uurijatele ning võimalused konverentside ja ürituste korraldamiseks.
Arhiivihoone kinnine monoliitne maht eristub teistest lähinaabruses olevatest uusehitisest (TÜ Füüsika Instituut, Tartu Tervishoiu kõrgkool), tagades hoonele iseloomu ja isikupära, mis sisendab kindlustunnet dokumentaalse pärandi säilimisest ja kaitstusest. Fassaadikattena on kasutatud lihvitud dolomiitplaate. Rahvuskivi annab hoonele väärikuse, seostudes ühtlasi ühe teise võrdselt olulise mäluasutusega Põhja-Eestis – rahvusraamatukoguga Tallinnas. Tellise kasutamine hoone esise ja ümbruse sillutisena ning esimesel korrusel põrandakattematerjalina seob kokku sise- ja välisruumi, ühtlasi viidates nii Tartu ajaloolistele kui ka uutele maamärkidele (toomkirik ja Jaani kirik, kõrval asuv tervishoiu kõrgkool). Lihtsas ja minimalistlikus sisekujunduses on oluline roll spiraalina fuajeest uurimissaali viival paraadtrepil, mis teise korruse tasandil läbib näituseruumi, võimaldades külastajal tänavalt tulles kohaneda arhiivi teistmoodi elurütmiga ja tempot maha võtta. Tsiteerides Milan Kunderat: „On salajane side aegluse ja mälu, kiiruse ja unustuse vahel.”
Hoone Nooruse tn poolne ots on rõhutatult madalam maja põhjaküljest, et vältida liigset konflikti kõrval paikneva eramupiirkonnaga. Maja alla on paigutatud parkla, mis niigi parklatega liialdatud piirkonnas võimaldab vältida surnud tsooni hoone kõrval. II etapis on võimalik välja ehitada sarnase esteetikaga hooneplokk. Seniks on krundiosa kasutusel avaliku pargiruumina ja hajumisalana, mis leiaks peale arhiivitöötajate ja -külastajate aktiivset kasutamist kõrval tihedalt asuvate ülikoolihoonete tudengite ja õppejõudude poolt, sest antud hoonete puhul on avalik ruum suuresti läbi lahendamata ja majade kõrval laiutavad parklad. Pargist võiks kujuneda antud piirkonda ühendav ja elavdav keskkond.
Tehnilised näitajad:
ehitusalune pind: 3 127,27 m²
brutopind: 12 883,92 m² + 3238,12 parkla
netopind: 10 638,00 m² + 3070,43 parkla
Arhitektid:
Ingrid Aasoja, Aleksandr Zverev
Võistlustöö: 2013
Arhiiv on raamatukogu ja muuseumi kõrval üks peamisi mäluasutusi, mis läbi füüsiliste, kuid 21. sajandil ka juba digitaalsete, objektide kogumise, säilitamise ja kättesaadavaks tegemise tagab ühe rahvuskultuuri edasikestmise ja jätkusuutlikkuse. Arhiivi puhul lisandub veel dokumentidega seonduv legitiimsuse aspekt, mis on oluline riikliku ja laiemalt ühiskondliku järjepidevuse seisukohalt. Uues rahvusarhiivi hoones on moodsa arhitektuuriga majja koondatud kõik ühe kaasaegse arhiivi toimimiseks vajalikud funktsioonid: arhivaalide kogumine, säilitamine, korrastamine, restaureerimine, digiteerimine, lihtne ligipääs ja kvaliteetsed uurimistingimused uurijatele ning võimalused konverentside ja ürituste korraldamiseks.
Arhiivihoone kinnine monoliitne maht eristub teistest lähinaabruses olevatest uusehitisest (TÜ Füüsika Instituut, Tartu Tervishoiu kõrgkool), tagades hoonele iseloomu ja isikupära, mis sisendab kindlustunnet dokumentaalse pärandi säilimisest ja kaitstusest. Fassaadikattena on kasutatud lihvitud dolomiitplaate. Rahvuskivi annab hoonele väärikuse, seostudes ühtlasi ühe teise võrdselt olulise mäluasutusega Põhja-Eestis – rahvusraamatukoguga Tallinnas. Tellise kasutamine hoone esise ja ümbruse sillutisena ning esimesel korrusel põrandakattematerjalina seob kokku sise- ja välisruumi, ühtlasi viidates nii Tartu ajaloolistele kui ka uutele maamärkidele (toomkirik ja Jaani kirik, kõrval asuv tervishoiu kõrgkool). Lihtsas ja minimalistlikus sisekujunduses on oluline roll spiraalina fuajeest uurimissaali viival paraadtrepil, mis teise korruse tasandil läbib näituseruumi, võimaldades külastajal tänavalt tulles kohaneda arhiivi teistmoodi elurütmiga ja tempot maha võtta. Tsiteerides Milan Kunderat: „On salajane side aegluse ja mälu, kiiruse ja unustuse vahel.”
Hoone Nooruse tn poolne ots on rõhutatult madalam maja põhjaküljest, et vältida liigset konflikti kõrval paikneva eramupiirkonnaga. Maja alla on paigutatud parkla, mis niigi parklatega liialdatud piirkonnas võimaldab vältida surnud tsooni hoone kõrval. II etapis on võimalik välja ehitada sarnase esteetikaga hooneplokk. Seniks on krundiosa kasutusel avaliku pargiruumina ja hajumisalana, mis leiaks peale arhiivitöötajate ja -külastajate aktiivset kasutamist kõrval tihedalt asuvate ülikoolihoonete tudengite ja õppejõudude poolt, sest antud hoonete puhul on avalik ruum suuresti läbi lahendamata ja majade kõrval laiutavad parklad. Pargist võiks kujuneda antud piirkonda ühendav ja elavdav keskkond.
Tehnilised näitajad:
ehitusalune pind: 3 127,27 m²
brutopind: 12 883,92 m² + 3238,12 parkla
netopind: 10 638,00 m² + 3070,43 parkla
